Integreeritud rannikukorralduse põhimõtted

Tundlikud rannikualad seisavad kogu maailmas silmitsi rahvastiku kasvu, tööstuse ja turismi laienemise ning mere loodusvarade ulatusliku kasutamisega. Peale selle on ülemaailmsete kliimamuutuste tõttu suurenemas ka looduslikud ohud. Selle tagajärjel tuleb järjest sagedamini ette huvide konflikte ning ohtu on sattunud loodus- ja keskkonnaressursside säästev kasutamine.

Nende konfliktide lahendamiseks ongi välja töötatud integreeritud rannikukorralduse (IRK) põhimõtted. IRK on pidev protsess, mille üldine eesmärk on rannikualasid säästvalt arendada ja säilitada nende mitmekesisus. IRK abil tehtavate otsustega tagatakse rannikualade eri kasutusviiside selline kombinatsioon, mis teenib kõige paremini ühiskonna nii tänaseid kui ka homseid vajadusi. IRK on kasulik nii looduskeskkonnale, vähendades või vältides pöördumatuid keskkonnakahjusid, kui ka majanduse seisukohast, tuues pikemas perspektiivis ka rahalist kasu.

Integreeritud rannikukorralduses eristatakse kaht olulist aspekti: 1) ametlikud korraldused: institutsiooniline korraldus – haldusstruktuur, mis tagab horisontaalselt ja vertikaalselt sidusa, st eri sektorite ja eri valitsustasandite vahel koordineeritud juhtimise; õiguslik korraldus – konventsioonid, seadused, eeskirjad ja standardid, mis teevad rannikukorralduse võimalikuks; rahastamise korraldus – kulutuste katmiseks vajalik raha; ning 2) teabe jagamine: otsusetegijatele vajaliku alusteabe andmise meetodid, vahendid ja võtted.

IRK programm koosneb neljast etapist: probleemide kindlakstegemine (uuringud ja olukorra hindamine), planeerimine (koos andmete kogumise, poliitika väljatöötamise ja otsusetegemisega), ellurakendamine (koos kavade täitmise ja seirega) ning tulemuste hindamine (hinnangud ja tulevikuväljavaated). Need etapid moodustavad pigem tsüklilise, pidevalt korduvatest tegevustest koosneva ahela kui lineaarse ahela.