|
Väinamere konverents Väinamere projekti SEISUKOHT maaelu jätkusuutlikust arengust. Väinamere projekt algatati 1990ndate aastate alguses kui uuenduslik lähenemine jätkusuutlikule maaelu arengule Lääne-Eesti äärealadel. Projekt pakub välja mudeli, kuidas maaelu arendamine võib soodsalt mõjuda nii looduskeskkonnale kui rahvusvahelise tähtsusega loodusväärtuste säilitamisele, aga ka kohalike inimeste elule. Projekti eesmärk on toetada väärtuslike rannamaastike kujundamist ja taastamist kohaliku majanduselu mitmekesistamise kaudu. Sellel on kolm põhivaldkonda, mis kõik tuginevad loodusressursi säästvale kasutamisele, need on talundus, käsitöö ja turism.Projekt on oluliselt toetanud rannamaastike majandamist ja loodusväärtuste kaitset. Tegevuspiirkonnas niidetakse ja karjatatakse kuni 3000 hektarit rohumaid, projekti poolt ostetud lihaveisekari on kasvanud ligi 300 veise ja mitmekümne lambani. On loodud uusi töökohti nii käsitöös kui turismis. Kolm väikeettevõtet ja mitu ühingut said alguse projekti tulemusel. Väinamere projekti uus faas näeb ette tegevuste jätkuvuse tagamist, et pikaajaliselt kaitsta loodusväärtusi Euroopa Liiduga integreerumise ajal, kusjuures tulemuste edukas jätkamine on Eesti ametivõimude ja kohalike algatuste kätes. Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga aastal 2004 määratleb valitsus maaelu arengu strateegia vastavalt ühisele põllumajanduspoliitikale. Valitsusel on erakordne võimalus kasutada Euroopa Liidu vahendeid tervikliku, jätkusuutliku maaelu arengu huvides. Väinamere konverentsi osavõtjad paluvad tungivalt valitsust määratleda niisugune maapiirkondade arengu strateegia, mis ühiselt arvestaks sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja majanduslikke eesmärke. Konverentsi osavõtjad toetavad kõigi huvigruppide (talunikud, ühendused, vallavalitsused jne) kaasamist maaelu arengu kavandamisse ja nende huvide arvestamist. Niisugune lähenemine on olnud edukas Väinamere projekti elluviimisel. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika need suunad, mis seavad eesmärgiks intensiivistamise ja ühtlustamise, võivad seada ohtu Eesti äärealade kõrge väärtusega pool-looduslikud ökosüsteemid (rannarohumaad, luhad, loopealsed, puisniidud ja puiskarjamaad). Tulevased toetused ja määratavad kvoodid peaksid tagama elujõulise karjatamise ja niitmise nimetatud aladel. Selleks tuleks kasutada maaelu arengu toetamise vahendeid ja suunata neid eeskätt kõrge looduskaitselise väärtusega aladele nagu seda on kaitsealad, Natura alad, Ramsari konventsiooni alad ja Unesco biosfääri kaitseala.
Mittetulundusühing Uurimiskeskus Arhipelaag |